Vaibla linnujaam on igapäevaselt külastajatele avatud perioodil 20. juuli - 31. august. Septembris ja oktoobris on veel võimalik broneerida külastusi gruppidele, kuid igapäevast tööd enam ei toimu, seega spontaanseks külastuseks see aeg ei sobi. Muudel aegadel kedagi kohapeal pole ja tõtt-öelda pole ka linde.

Vaibla linnujaam asub Viljandimaal Vaibla külas, Võrtsjärve põhjakaldal. Kaugus Tartust ~45 km, Viljandist ~33 km, Tallinnast ~150 km.

Autoga: Tartu-Viljandi maanteel pööra ära seal, kus näitab Veldemanni puhkemaja ja Vaibla puhkekeskuse poole. 400 meetri pärast jääb linnujaam paremat kätt.

Bussiga: Enamus Tartu ja Viljandi vahel sõitvaid busse peatub ka Vaibla peatuses, kust on linnujaama umbes 600 meetrit jalutada. Kui buss Vaiblas ei peatu, saab maha Leiel, mis on linnujaamast 3,5 km kaugusel. Kui sealt vantsida ei soovi, saab linnujaamast kellegi autoga järele paluda.

Püüame linde päikesetõusust kuni õhtul pimedani. Kõige rohkem on linde hommikul vahemikus 5-10 ja õhtul vahemikus 20-22. Siiski ei ole ka päevasel ajal võrgud päris tühjad, seega ei jää linnud kindlasti nägemata, kui varahommikuks tulla pole võimalik.

Ühe täieliku ööpäevaringi nägemiseks võib teha näiteks nii:

• Saabuda pärastlõunal/õhtul. Siis on võimalik näha pääsukeste ööbimiskogumeid ja kui neid peaks palju võrkudesse jääma, siis ka näiteks aidata rõngastajaid varustuse kandmisega.

• Öösel peibutame öösorre.

• Ärgata varavalges. Siis jäävad võrkudesse peamiselt roolinnud, lehelinnud, põõsalinnud, aga ka ärkavad pääsukesed.

• Lahkuda lõuna ajal. Või ikkagi jääda veel üheks päevaks…? :)

Jah, ning me lausa soovitame seda neile, kes sõidavad kaugemalt või kellel on huvi ka ise rohkem tegevustes kaasa lüüa. Majutuda saab linnujaama ruumides, kaasa tuleks võtta oma voodipesud/magamiskott. Kui inimesi on linnujaamas palju (mida sageli juhtub, eriti nädalavahetustel), siis tuleb olla valmis kellegagi tuba jagama. Alati võib ka telkida, selle jaoks on ruumi piiramatult. Süüa saab valmistada linnujaama köögis.

Linnujaama ruumid on suhteliselt rustikaalsed. Kui hindad ööbimisel suuremaid mugavusi, siis linnujaamast jalutuskäigu kaugusel asuvad Vaibla puhkekeskus ja Veldemanni puhkemaja.

Jah, palume, et kõik huvilised annaksid eelnevalt teada, millal, kui kauaks ja mitmekesi nad soovivad tulla. Nii saame vajadusel külastajaid hajutada, et kõik saaksid parima kogemuse.

Meil ei ole ühte kindlat piletihinda, küll aga palume, et külalised teeks vastavalt võimalustele linnujaama MTÜ-le annetuse, eriti, kui jäädakse linnujaama ööbima. Rahalise toetuse alternatiiviks võib olla ka näiteks vajamineva söögikraamiga abistamine.

KUMMIKUD
Kummikuid on meilt võimalik laenata, aga piiratud mahus, seega omad on alati kindlam kaasa võtta. Mida kõrgemad, seda paremad.

Mudasemal ajal ainult kummikutega võrkude juurde pääsebki. Kõige ekstreemsematel juhtudel on muda pea põlvini ning siis saab meilt laenata kalamehekummikuid. Suve teises pooles on rada enamasti kuiv ja käidav ka krokside/plätudega vms. Enne tulekut küsi üle, mis seis parajasti on!

MAGAMISASJAD
Kui on soovi linnujaamas ööbida, tuleks kaasa võtta oma voodipesu/magamiskott vms.

TOIT
Kui tuled rohkem kui ainult korraks, võta ka süüa kaasa. Kui soovid, siis võid liituda vabatahtlike ühise toiduvalmistamisega - hommikuti sööme putru ja võileibu, lõunaks/õhtuks valmib tavaliselt mõni supp, hautis vms. Selle jaoks küsi enne külastust üle, milliseid toiduaineid parajasti vaja oleks. Oma kasvatatud aiasaadused on alati teretulnud.

Jah, iga külastaja, kes seda soovib, õpib nii linnule kui ka iseendale turvalisel viisil lindu käes hoidma ja vabastama.

Lühike vastus on “ei”. Pikem vastus on “sõltub”...

Enne harutamise ja rõngastamise õppimist on vaja kätte saada n-ö linnutunnetus. See tähendab, et tuleb kõigepealt õppida lindu turvaliselt käes hoidma - piisavalt tugevalt, et lind ei põgeneks, ja piisavalt õrnalt, et ta haiget ei saaks. Sealt edasi on võimalik liikuda järgmiste tegevuste juurde, kuid see peab esialgu toimuma juhendaja valvsa pilgu all, kuna vale liigutus võib põhjustada linnule vigastusi või halvimal juhul surma.

Seega on ise lindude harutamise/rõngastamise eelduseks see, et külastaja on saanud eelnevalt meie juures või kuskil mujal võimaluse harjutada “linnutunnetust” ja et rõngastajatel on piisavalt vabu silmi ja käsi, et teda üks-ühele juhendada.

Igas vanuses! Ka päris pisikesed saavad täiskasvanu järelvalve all lindu peos hoida või silitada. Juhime aga tähelepanu sellele, et nii linnud kui ka linnuvõrgud on haprad, seega ülemeelikut tuju nende läheduses välja elada ei saa. Küll aga saab seda teha linnujaama muruplatsil või mõnes Vaibla rannas.

Jah, uued vabatahtlikud on väga teretulnud! Inimeste õppimiskiirus on erinev, kuid selleks, et õppida enam-vähem iseseisvalt linde võrgust harutama, rõngastama, mõõtma jne, läheb tavaliselt umbes nädal põhjalikku harjutamist. Kuid mitte heituda - selle ajaga ei pea saama meistriks ning juhendajad on alati toeks ja abiks. Igal juhul soovitame neil, kel tõsisem huvi meile appi tulla, osaleda suvel meie tegemistes vähemalt paar nädalat. 

Meie juures on sooritatud ka erialapraktikat, mille mahu ja sisu paneme paika vastavalt konkreetsele õppekavale. Lisaks aktiivsele panustamisele Vaibla linnujaama tavapärasesse töösse võib praktika raames töötada andmehalduse ja -analüüsiga või miks mitte ka mõne kunstiprojektiga.

Vaata lähemalt vabatahtlikuks olemise ja praktika kohta siit.

Vaibla linnujaama veavad vabatahtlikud linnuentusiastid. Enamik neist on tudengid, kes on kunagi looduslaagrite või sõprade kaudu Vaiblasse sattunud ja näinud, et rõngastamine on lahe hobi. Nii mõnegi puhul sai hobist kutsumus, ka edasisel erialavalikul. Mitu sellist entusiasti omavad nüüdseks rõngastusluba ja juhendavad oma kogemuste baasilt teisi, suhtlevad külalistega ja vastutavad linnujaama sujuva töö eest.

Lisaks kogenud juhendajatele käib meil regulaarselt abis palju vahvaid abilisi. Nende kogemuste pagas ei ole veel võib-olla nii suur, et täiesti iseseisvalt toimetada, kuid sellegipoolest on nende panusel suur mõju. Need lisa-töökäed on põhjus, miks me suudame iga päev hommikust õhtuni harutada, rõngastada, mõõta ja kaaluda sadu linde. Meie abiliste seas on igas vanuses inimesi igalt elualalt: kooliõpilasi, teadlasi, arste, arvutitehnikuid, kunstnikke, õpetajaid jne. Neid kõiki ühendab armastus lindude vastu.

Kui juba abiliste seltskond on niivõrd kirju, siis seda kirjum on seltskond, kes niisama külastama tuleb. Ja mida kirjum, seda uhkem! Mida erinevamatele inimestele saame oma teadmisi edasi anda, seda paremini oleme oma tööd teinud. Kindel on see, et võimalus lindu käes hoida paneb silma särama ja südame põksuma ka neil, kes enne lindudest suurt midagi ei arvanud.

Linde rõngastatake, et uurida nende rännet, elupaigakasutust või eluea pikkust, et indiviide pesitsusuuringutes teineteisest eristada jne. Tänu rõngastamisele (ja teistele märgistamisviisidele) teame enamiku linnuliikide põhilisi rändeteekondi.

Kui lind on juba kinni püütud, siis tasub seda hetke kasutada ka teiste andmete saamiseks, näiteks erinevate mõõtude kogumiseks. Vaibla linnujaamas mõõdetakse lindude tiivapikkust ning kaalutakse neid.

Igas riigis on oma süsteem rõngastamise koordineerimiseks, kuid enamasti on rõngastel kirjas riik, kust see pärineb ja/või mingi projekti nimi. Eesti rõngastel on kirjas ESTONIA MATSALU, sest rõngastamist koordineerib Matsalus asuv rõngastuskeskus. Sellele järgneb unikaalne tähtedest ja numbritest koosnev kood, mida lugedes on võimalik andmebaasist välja uurida tema täpsemad rõngastusandmed.

Väikestel lindudel on ka väikesed rõngad, mille koode tavaliselt kaugelt välja ei loe. Seega tuleb nende rände uurimiseks üldjuhul loota, et nad kuskil uuesti kinni püütakse. Suuremate rõngaste puhul on sageli võimalik rõnganumber ka distantsilt üles pildistada. Mõningad projektid kasutavad lindude märgistamiseks värvirõngaid. Neid on lihtne kaugelt märgata ja lugeda, seega ei kaasne sellega linnule suuri häiringuid.

Jah, kogu aeg! See ongi rõngastamise peamine eesmärk - taaspüüke kogudes saame täpsemat infot selle kohta, milliseid rändeteekondi linnud kasutavad, kui kaua nad rändepeatustes aega veedavad, kui vanaks nad elavad jne.

Kõige rohkem saame me kätte enda rõngastatud linde. See näitab, et nad kasutavad aasta-aastalt rändel samu peatuspaiku.

Vahel saame me välismaa rõngastega linde kätte ning samamoodi saadakse meie rõngastatud linde kätte mujal.

Enamus meilt läbi lendavaid linnuliike lendavad talvitama Lõuna- ja Lääne-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse. On ka liike, kes lähevad Lõuna-Aafrikasse. Meie rõngastatud suitsupääsukesi on kätte saadud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Enamus taaspüüke on siiski Euroopast, kus ka rohkem lindude rõngastamisega tegeletakse.

Tavaliselt jääb ühe hooaja jooksul meie võrkudesse 5-10 välismaise rõngaga lindu. Mujal saadakse aastas kätte ~20 meie rõngastatud lindu.

Kui valitud on linnu suurusele vastav rõngas ja see on paigaldatud korrektselt, ei takista see linnu lendamist ega muid toimetusi. Enamik rõngaid valmistatakse alumiinumist ja need on äärmiselt kerged - kui võrrelda linnu kehakaaluga, siis umbes nagu käekell inimesel. Loomulikult tunneb lind rõngast jala ümber ja peab sellega esialgu veidi harjuma. Nii meil kui ka igal pool mujal maailmas näitavad andmed aga, et rõngas ei mõjuta negatiivselt linnu eluea pikkust või võimet pikki rändeid sooritada.

Vaibla linnujaamas kasutatakse lindude püüdmiseks loorvõrke, mis meenutavad veidi võrkpallivõrke, aga ulatuvad maani välja. Kuna keskendume eelkõige värvulistele, on need peene silmaga ja õhukesest materjalist. Lind ei näe võrku hästi, seega võib ta sinna vastu lennata, misjärel ta kukub võrgu voltide vahele ja jääb kinni.

Lindude püüdmiseks on olemas veel igasuguseid lõkse ja püüniseid, kuid neid kasutatakse väga spetsiifilistes olukordades.

Sageli rõngastatakse linde ka pesapoegadena. Ka Vaiblas on arvukalt pesakaste, mille asukad omale suve hakul rõnga jalga saavad.

Ei. Üldjuhul on võrgud lindudele ohtlikud ainult siis, kui neid piisavalt sageli ei kontrollita. Vaiblas käiakse võrke kontrollimas iga tunni aja tagant, palava ilmaga isegi sagedamini.

Väga väga harva juhtub, et lind vigastab end võrku lennates. Hoopis tõenäolisem on aga, et lind saab haiget asjatundmatu harutamise tõttu, seega on väga oluline, et see toimuks kogenud inimese käe läbi või tema juhendamisel.

Keskendume eelkõige erinevate värvuliste püüdmisele. Kõige rohkem on meil selliseid linnuliike, kes alustavad sügisrännet vara (meie mõistes juba suvel) ja toituvad roostikus või pajustikus olevatest putukatest. Kõige rohkem on meil rõngastatud suitsupääsukesi ning erinevaid roolinde, lehelinde ja põõsalinde. Metsalinde satub meile väga vähe. Näiteks metsvinti, kes on Eesti arvukaim haudelind, kohtab meie võrkudes harva.

Sõltuvalt veeseisust õnnestub meil vahel ka kahlajaid püüda, kelle jaoks paneme roostiku vahel olevatele liivastele aladele spetsiaalseid suurema silmaga võrke üles.

Rõngaste ja muu vajaliku varustuse saamiseks ning iseseisvalt rõngastamisega tegelemiseks on vaja rõngastusluba. Rõngastuslubasid väljastab Eestis Keskkonnaagentuuri alla kuuluv Matsalu rõngastuskeskus. Loa saamiseks on kindlasti vaja harjutada kogenud rõngastaja juures ning suuta täie kindlusega iseseisvalt linnuliike määrata. Hetkel on rõngastusloa taotlemise täpsed tingimused korrastamisel. Lisainfo saamiseks tuleks pöörduda rõngastuskeskuse poole - matsalu@envir.ee. 

Rõngastatud linnu leidmisel tuleks võimalikult detailne info edastada Matsalu rõngastuskeskusele e-posti aadressil matsalu@envir.ee. Kindlasti tuleb ära märkida kõik rõngal nähtud andmed, lisada leiukoht ja -aeg. Kui saad, määra ka linnuliik ja tee foto. Täpsusta ka linnu leidmise asjaolusid - kas lind oli elus, vigastatud, hukkunud?

Kui selle info põhjal on võimalik tuvastada linnu esialgsed rõngastusandmed, edastatakse need ka linnu leidjale.